Kommenteeri

Peegelduste kaudu töö iseendaga (kuidas neid näha ja tõlgendada) 

See on tõsi, et kõik väline, mis paneb meid emotsionaalselt reageerima, on tegelikult sisemuses toimuva peegeldus. Kui keegi ärritab meid või ütleb/teeb midagi, millele järgneb rektsioon kas viha, kurbuse või solvumisega- kõik on puhas peegeldus sellele, et meie sees on mingi probleemne koht, mis vajab tähelepanu.
See on päris huvitav, et tegelikult niiviisi ei olegi nagu mitte midagi või mitte kedagi süüdistada. Mitte kunagi! Kuigi kui midagi toimub suures plaanis massidega globaalselt, siis ehk ei piisa ühe isiku enesearengust, et midagi muutuks, kuigi samas, iseeneda probleemidega tegelemine enda sees aitab laias laastus siiski ka siin kaasa. Kui valdav enamus seda teeks, siis kaokski maailmast hädad ära. Kuid mitte kõik meist ei ei taha või ei ole valmis endasse vaatama ega oma sisemaailmaga tööd tegema.

Meie enda elus ja isiklike teemade seotult on peegeldused aga üsna selged ja kogu aeg nähtaval oodates, et kaevuksime esile kerkinud teemadesse. Meie lähedased on kõige paremad ette näitajad, mis veel on meie sees probleemsed kohad, sest just nemad oskavad ja suudavad meid kõige rohkem hingeliselt mõjutada, kõige valusamatele kohtadele vajutada ja ka rivist välja lüüa. Vanemad ja eriti lapsed võivad tugevalt meie seest emotsioone välja kiskuda. Tegelikult tuleks olla tänulik, et keegi on meile jälle ühe koha nähtavaks teinud, millega vaja tegeleda. See nõuab siiski praktikat, et sel moel üldse asjale läheneda, sest esialgu ikka tahaks ju kohe reageerida esmase tunde najalt ja pigem vihaselt, ärritunult ja teist poolt süüdistavalt.

Näiteks võin tuua oma elust perioodi, mil alustasin toortoitumisega. Pidin nii mõnedki korrad enda valikuid kaitsma ja kõik ei mõistnud sugugi kohe seda otsust. Tundsin, et mind taheti kohati nurka suruda küsimustega ja olin justkui pidevalt valvel ja kaitses, et äkki tuleb jälle mingi rünnak ja peab uuesti oma isiklikke valikuid tõestama hakkama. Seda kuni hetkeni, mil sain aru, et ma teen seda nii kaua, kuniks minu enda enesekindlus on piisavalt tugev, et mind ei kõiguta enam kellegi arvamus ega küsimused selle teema osas. Iga korraga, mil pidin oma valikut jälle selgitama kasvas minu enda enesekindlus ja sihikindlus. Lisaks aitas ka mõistmine, et vastaspoole küsimuste taga võis olla hoopis hirm minu tervise pärast ja lihtsalt teadmatus. Ehk see arendas minus ka nägema teise poole vaatenurka, mitte võtma ründavana tunduvaid küsimusi isiklikult (ega üldse rünnakuna) ja õppida mõistmist koos kaastundega. Ja lõpuks vaibusidki kõik vastuseisud ja mõnest alguses tulisest vastasest on saanud hoopis toetajad.

Lisaks lähedastele pereliikmetele on väga toredad õpetajad meile ka lemmikloomad. Mida lähedasem suhe on loomaga, seda teravamalt võib ta meile probleemseid kohti tulla näitama. Nagu väikesed lapsedki, oskavad nad väga hästi meie emotsioone tunnetada, isegi kui nad seda välja ei näita. Tegelikult ka haigused lemmikloomadega, nagu ka pisemate lastega, võib olla peegeldus, et midagi on meie endaga korrast ära ja kuskil meie enda sees või kehas on harmooniast puudu.

Öeldakse, et peremehed lähevad oma lemmikloomade moodi ja hakkavad välimuselt sarnanema, aga ma ütleks lisaks, et lemmikloomad hakkavad ka võtma ka peremeeste haiguseid enda peale ja võivad midagi põdeda lausa peremehe enda eest ära. Sellised head kaaslased on meil, kes lisaks emotsionaalsete probleemide peegeldustele peegeldavad meile ka füüsilisi tervisehädasid. Seda sain ise kogeda hiljuti meie pere kiisu näol, kes kraapis minu seest nii mõnegi sügava valupunkti välja. Lisaks avastasin, et tema füüsilised probleemid võiks vabalt meie pereliikmete vahel ära jagada, et kellel mis sarnase mõjuga terviseteema on. Aga kass, vaeseke, oli üksinda meie kõigi probleemid vähemalt osaliselt enda kanda võtnud. Alles nüüd märkasin ja ühtlasi tundsin suurt tänulikkust (enne küll pidin tsipake süütunnet endast vabastama), kui suur on tegelikult tema panus meie pere heaolu ja harmoonia toetamiseks.

Mida lähedasem inimene (või lemmikloom) on, seda paremini ta oskab meile meie probleemseid kohti kätte näidata. Valusalt tavaliselt, aga väga tabavalt teevad nad seda. Ja eks meie ise teeme seda ka vastu. Kuniks vähemalt üks pool on teema ära lahendanud, siis toimub tervenemine ja käitumis- ja reageerimismustri muutumine.

Kui Sa vihastad või solvud oma ema, isa, mehe, naise, lapse või lemmiklooma peale, sest ta ärritas sind mingil põhjusel kas sõna või teoga, siis tuleks küsida, et mis valupunkti see minu sees vajutas? Mis on see koht, millega pean tegelema? Ka ärevus, hirm ja mure, mis lähedestaga seoses üles kerkib, on märk, et võib-olla on mingi minevikutrauma veel hinges lahendamata ja nii tekivadki ellu olukorrad, kus peame seda uuesti kogema, et saaksime seda märgata.

Seega tasub tähele panna, mis on see, mis eriti ägedalt reageerima paneb ja kohe on käes teema, millega just praegu on vaja tegeleda. Ega enne edasi ei lasta, nö järgmisesse klassi ei saa, kui eelmine esilekerkinud teema on lõplikult seljatatud. Klassidest edasi astudes ei täheda see, et justkui mingid klassid alguses on kergemad ja edaspidised kuidagi olulisemad, sest igasugune teema või areng on võrdselt vajalik ja kõik sõltub indviduaalsetest karma- ja muudest alateadvuse mustritest.

Nii, et vaata julgelt peeglisse ja märka kõike seda, mis toimub sinu ümber, sinu lähedaste, pereliikmete ja ka lemmikloomadega ning kuidas sina ise käitud ja reageerid. Nii tekivad selged mõistmised Sinu enda sees olevatest kitsaskohtadest ja enesearengu võimalustest.


Lisa kommentaar

Email again: