Mis siis, kui alati ei peagi hakkama enda sisse süüvima, kui suhetes tekivad konfliktid või arusaamatused?
Et ei peagi iga kord iseendas põhjust otsima ja kaevama lapsepõlves või muudes eluolukordades, kust võis mingi teema alguse saada?
Mis siis, kui viga ei olegi üldse sinus?

See ei tähenda, et viga on teistes, vaid põhjus, miks vahel kellegagi suheldes tunned, et sind ei mõisteta, ei väärtustata, tekitatakse tüli või süüdistatakse, on hoopis midagi muud ja palju lihtsam.

Kui sul on laps, kes on teistsugune - tal on diagnoositud ATH, autism, tal on mingid foobiad või hirmud, ta on ülitundlik, teda kiusatakse, vms.
Siis tal ei ole vaja tegelikult mitte midagi muud kõige rohkem, kui sinu toetust ja tingimusteta armastust.

Minus on alati tekkinud väike vastuolu, kui keegi räägib väärikast vananemisest. Sellega justkui tekitatakse süütunnet naistes, kes me tahame välja näha nooruslikud ja kenad.

Kõigepealt on ju vananemine iseenesest kummaline protsess. Vaevalt saame täiskasvanuks, oleme isiksusena välja kujunenud ja tahaks hakata tõeliselt elu nautima ja ennast teostama, aga siis juba ilmnevad esimesed vananemise tundemärgid, mis viitavad otseselt sellele, et pikalt seda noorust ja ilu siin nautida ei saa ja iga samm liigub lähemale surmale.

Tihti räägitakse, et suhtes peab mees pakkuma naisele turvatunnet-  kas hingelist, materiaalset või mõlemat korraga. See kõlab loogiliselt ja enamik meist on seda ka siiralt uskunud.
See ei ole täielikult vale, aga kuidas see päriselt toimib, kui me ootame midagi teiselt, mida meil endal ei ole? Mis juhtub siis, kui seda turvatunnet ikka ei tule?

Tegelikult ei ole turvatunne midagi, mida keegi teine väliselt sulle annab. Näiteks, sul võib olla pealtnäha absoluutselt kõik olemas, aga kui sisemuses on ebakindlus ja turvalisuse puudus, siis on hinges ikkagi pidev ärevus ja rahutus.

Alles see oli, kui ma rääkisin selle aasta võimalustest ja mainisin, et arutult ei maksa tormata, sest muidu võib teelt kukkuda.
Ja siin ma nüüd ise olen – lühikese aja jooksul lausa kaks korda füüsiliselt ja tõsiselt kukkunud. 

See viis mind taipamiseni, et keha ei anna meile märku liikumise piiramisega mitte ainult sellepärast, et peame tempot maha võtma, (kuigi tihti on ka seda  vaja), vaid ka siis, kui tekib konflikt keha ja hinge sageduse vahel.