Märkan ka ise, et on küll selliseid natuke madaldava või üleoleva alatooniga kirjutisi ja arvamusi ka väga populaarsete tegijate seas. Antakse konkreetseid soovitusi, kuidas elama peaks, kuid samas ollakse kriitilised ja isegi halvustavad nende suhtes, kes päris täpselt samamoodi ei mõtle. Kohati mitte otseselt, aga ikkagi tekitatakse tunne, et kui sarnaselt ei mõtle, siis oled kehvem kuidagi. Ka minu enda elus on olnud kogemusi, kus olen osa võtnud mõnest praktikast või lugenud postitust ja hiljem on jäänud paha tunne sisse (mul hakkab siis kohe väike häirekell helisema).

Seega saan aru sellest avalikustamise ideest, sest kahjuks on tõesti olemas selliseid inimesi, kes kasutavad nõrgemaid ära ja meelitavad  ilusate juttudega, aga jutu sisu on vastukäiv või lausa manipuleeriv, mis võib haavatavas seisus inimesi kergesti mõjutada.  Kui ikka on päriselt traumeerivaid kogemusi, siis need vajavadki tähelepanu ja võib-olla on kellelegi mingis mõttes nagu äratuseks.

Aga, kust jookseb piir? Kus on see koht, kus ilmtingimata on see piir käes, et kellegi arvamus või abistamise stiil on nii ohtlik, et tuleb avalikult viidata talle ja tema vead välja tuua?  Ühest küljest, kui ikka tugevalt manipuleeritakse inimestega, siis ilmselt peaks sellest ka rääkima avalikult, aga kui lihtsalt jagatakse kallutatud infot ja jagaja ise võib-olla ei saa arugi, et midagi valesti teeb. Kust see piir läheb, et me võime kellegi maine ohtu seada, kui teda avalikult maha teeme, kuna tema stiil ei ole meeldiv või ei tundu õige?  Samas, kui ollakse juba sõna võtnud, siis peaks olema julgust võtta vastu ka kriitikat.
 
Kuigi avalikult esineja võiks arvestada oma sõnade mõjuga, aga kas saab kogu vastutust ära võtta kuulajalt?
Ja kas võib olla siiski ka nii, et kuigi mõne isiku õpetused ei oled alati 100% kooskõlas kõrgeima tõega ja seal esineb vigu, sest inimene ise ei ole veel oma väärtushinnangutes või mis iganes muul põhjusel nii õiges kohas, et ei suuda enda ego kõrvale jätta või iseenda ebakindluse tõttu teisi maha teeb, et midagi on ka temal head pakkuda ja paljud siiski saavad ka päriselt temalt kasu? Et kui on mõnes asjas (või ka paljudes) eksinud, et kas siis ka see hea osa ei ole väärt enam ja teda peab samamoodi vastu kritiseerima?

Mina ei ole nii kindel, kus täpselt see piir jookseb. Seetõttu ma ei nimeta ühtegi nime, kelle õpetusi ma ei pea täiesti puhtaks ja ma ei hakka kedagi süüdistama. Igal ühel on oma tee ja igal tegijal oma kuulajas- ja jälgijaskond. Kõigil on vaba tahe ise otsustada, kelle juhatusi nad soovivad kuulata, kelle postitusi lugeda või kelle juures käia.

Mulle isiklikult meeldib valikuvabadus, et saan ise otsustada, kui palju ma kellegi tõdesid vastu võtan. Ma ei soovi olla piiratud, et võin ainult ühte gruppi kuuluda ja ainult ühte arvamust jälgida. Ma ei käi kohtades, kus minu mõttevabadust või käitumist liialt kontrollitakse, hurjutatakse ja kasutatakse piitsa ja prääniku meetodeid. Ja kui kedagi kuulan, siis võtan omale vabaduse, et väärtustan mõtteid, mis mulle sobivad, aga need, mis ei sobi, lihtsalt jätan kõrvale. Aga kui ikka enamus ei haaku, siis edaspidi ma oma aega sinna lihtsalt ei kuluta.

Jah, halvad asjad tuleb nähtavale tuua. Kui tõesti on endal isiklik negatiivne kogemus, mida tahaks väga teistega jagada, et hoiatada või anda infot, et teised saaks paremini otsustada, siis muidugi, miks mitte! Aga veelgi paremini mõjub see, kui märkame neid, kes teevad head asja ja võimendada hoopis seda. Tore on muidugi jagada omavahel kogemusi, ka negatiivseid, sest aus peabki olema, aga veelgi ägedam on jagada meeldivaid asju. Kui süüdistame emotsiooni pealt, siis oleme automaatselt ohvrid. On vahe, kas lihtsalt arutada, arutleda ja jagada kogemusi või süüdistada arutult.

Mina ja ka Sina, me saame teha otsuse, et me valime kuulata ja jälgida neid, kellega me samastume, kes hindavad samu väärtuseid nagu me ise, kes meid inspireerivad või kellelt on midagi uut ja kasulikku omandada. Lihtsalt valime, kellega me ise tahame kokku hoida.

Minu seisukoht on, et pigem mitte liialt kritiseerida teisi, vaid hoopis kiita, tunnustada ja hoida neid, kellega resoneerume ja sarnast mõttemaailma jagame! Läbi positiivsete inimeste ja nende tegemiste jagamise anname võimaluse võrrelda ja näha selgemini, kes väärib meie aega ja kes mitte.
Halba sõna võime tulevikus kahetseda.... head sõna- mitte kunagi!

Inimlik mina mõistab vajadust sekkuda, aga minu kõrgem mina tahaks öelda: "See on mäng! Kui kritiseerid, siis osaled mängus. Kui osaled mängus, annad ära asjatult energiat. Hoia ennast ja ära mängi mänge kaasa. Ära keskendu teiste vigadele, vaid jaga iseenda puhast tõde."

Hoiame ja märkame ükstseise õide puhkevaid säravaid hingi ja väärtustame üksteise häid omadusi. Ilusaid lilli mahub palju ühte aeda.

See on minu subjektiivne mõttekäik, millega võid nõustuda, aga vabalt võid ka mitte :).

Armastust, mõistmist ja hinge puhtust!