Kuid siiski... On täiesti normaalne ja ehk isegi vajalik abi küsida ja abi vastu võtta, kui seda pakutakse ja see teeb meile head ning kiirendab oluliselt protsessi. On hetki, kus oleme materiaalselt, füüsiliselt või vaimselt halvemas seisus, kus kogu energia läheb sellesse, et üldse suuta kuidagi hakkama saada, siis ei tee absoluutselt paha, kui on võimalus abi saada väljastpoolt. Abi andjaks võib olla sõber, pereliige, aga ka täiesti võõras, terapeut või arst.

Mõned inimesed arvavad, et ainult nõrgad pöörduvad psühholoogi, terapeudi või hoidku jumal, tervendaja või koguni selgeltnägija poole, et ummikseisust üle saada. Need, kes nii arvavad, on enamasti muidugi väga konkreetse ellusuhtumisega ja vajavad kõiges teaduspõhist selgitust, kuid tihti need samad isikud vaevlevad ise kannatustes, kuid lihtsalt keelduvad seda tunnistamast või siis tunnistavad, aga süüdistavad teisi ja iseendaga tegeleda ei taha. Peljatakse, et abi küsimine ja vastuvõtmine on justkui enda alandamine, nii hingelise ka näiteks materiaalse abi, ja see on uhkuse asi alati kõiges ise hakkama saada. Uhkus on aga puhas ego ja seda negatiivses mõttes (ego ei ole alati halb). 

Kui Sina oled aga teadlikum ja mõistad, et me ise vastutame enda elus toimuva eest, kuid ei karda ka vajadusel abi küsida ja saada- siis oled õigel teel!
Meil kõigil võib elus ette tulla hetki, kus isegi tundlikud ja teadjad mehed-naised satuvad kuidagi kehaliselt või hingeliselt raskesse seisu ja siis on hea, kui on keegi, kes aitab mingist kitsaskohast välja. Vahel lihtsalt on vaja, et keegi kõrvalt viitab valguse kiirele, mida kohe ei märka või aitab mingi veelgi sügavama osa enda seest välja tuua, mis on olnud peidus. Ikka selleks, et veel rohkem saaks sissepoole valgust näidata ja seega saada ka tervemaks igaks mõttes.

Ilma abi küsimata võime väga pikalt jääda tiirutama udu sisse, märkamata lahendusi. Milleks! Kui on võimalus kiiremini elus edasi liikuda, siis aeg-ajalt pöördumine kellegi poole, kes oskab ja saab aidata, on mitte lihtsalt et lubatud, vaid igati mõistlik tegevus. Ei maksa mõelda, et ma siis olen kuidagi kehv või nõrk. Kui kogu aeg ja pidevalt ainult teistele toetud, ilma vaevumata ise midagi ette võtma, ise mõtlema või endaga tegelema, siis see on tõesti arengus paigalseis ja võib muutuda ohtlikuks. Kuid sügavalt raskel hetkel elus me ikkagi võime ja saame teiste abile loota ja igaüks aitabki just sel moel, mis on tema tugevus ja võimalus hetkel.

Julge abi küsida, kui seda on vaja ja julge abi vastu võtta! Kuula, mida su hing Sulle ütleb. Me oleme siin selleks, et üksteist aidata ja koos selles supis kuidagi hakkama saada- nii, et igaüks saaks eraldi särada ja samas koos moodustada imelise ja tugeva maitsekoosluse!