Kommenteeri

50- kas uus 25? (uue elu algus)

Sel suvel sain 50. aastaseks. Kas see peaks valmistama mulle piinlikkust, et juba nii vana või hoopis tundma uhkust?
Ei seda ega teist!

Vanus tõesti ON ainult number, mida me siin maailmas kasutame. See aitab aru saada, kui kaua keegi on siin füüsilises kehas on olnud, kuid sellele ei peaks siiski liialt rõhku panema.

Ma olen absoluutselt veendunud, et meie eluiga siin Maal aina pikeneb ja mingil hetkel jõuame ka igavese nooruseni ehk meie kehad muutuvad ise tervenevaks ja ise noorenevaks.
Kas me saame juba selles kehas elada igavest elu? Ei ole nii kindel, kuid minus on siiski teadmine, et juba praegu kohanedes uute energiatega ja omades kõrgemat teadlikkust on võimalik vananemist peatada või edasi lükata. Võib-olla varsti ei ole enam midagi ebatavalist kohata 150 või 200 aasta vanust inimest.

Praegu toimivad meie kehad programmide ja uskumuste najal, mis loovad piiratud seisundeid ja tekitavad ebanormaalselt kiiret vananemist. See on olnud kasulik süsteemile, et inimesed sünnivad ja surevad pidevas kannatuste tsüklis, kuid seda on võimalik muuta. See muutus algab iga inimese seest. Need programmid on visad lahkuma ja kõik võtab aega, aga juba ka praeguste kehadega saab teha imesid. On ju teada inimestest, kes on kasvatanud omale uusi hambaid või jäsemeid puhtalt selle pärast, et neil puudus teadmine, et NII EI OLE VÕIMALIK ja see lõigi võimaluse, et ON VÕIMALIK.

Seega ei tasu tõesti liialt muretseda vanuse numbri pärast, vaid keskenduda enda sisemisele häälestusele, rõõmsale meelele ja teadmisele, et KÕIK ON VÕIMALIK, kui Sa siiralt ja vankumatult usud seda.

Vanus toob Sulle pigem kasu, sest see on ühtlasi Sinu elukogemuse pagas ja annab paremaid võimalusi elu elamiseks suurema kire ja õnnetundega, sest kogemused on ka kõrge teadlikkuse kasvulavaks. Igal ühel meist on oma hingetee ja mõni hing on teadlikum kui teine, mis ei tee kedagi vähem või rohkem väärtuslikuks. Iga elu ja kogemus on väärtuslik ja unikaalne, kuid nende kogemuste taustal on oluline just praegune hetk ja kohalolu, mitte lineaarne number.

Eriti naistena me kipume pelgama vananemise protsessi ja iga aastaga suurenevat vanuse numbrit, kuid mis oleks kui võtaks selle surve täiesti maha. Kui Sa teaks, et Sinu eluiga võib olla nt 300 aastat ja Sinu välimus säilib kui mitte just 25 aastase, aga näiteks max 40. või 50. aastase kehale ja Sul on võimekus ise enda kehalisi muutuseid reguleerida? Kuidas Sa siis ennast tunneksid? Kas kardaksid siis vananemist? Kui palju rohkem pingevabalt me siis ennast tunneksime, onju!

Juba see fakt iseenesest loobub muutust, kui me ei ole enam pinges, aga kui sinna liita kindel veendumus ja teadmine oma keha ja vaimu võimekusest, hakkavadki toimuma imed.
...
Mina tajun oma 50.eluaasta täitumist kui verstaposti vana ja uue elu vahel. Järgmised 50 tulevad hoopis teistsugused, sest mina ise olen nii palju teadlikum ja minu senised kogemused ja läbielamised on andnud mulle vajalikke teadmisi, mille abil olen saanud luua enda sees suuri arenguhüppeid- ikka õnnelikuma, teadlikuma ja harmoonilisema elu suunas.

Olen tänulik seniste kogemuste eest ja põnevil, milliseks kujuneb edasine elutee. Või õigem oleks öelda, et ootan silmade särades, milliseks ma ISE hakkan oma elu nüüd looma.

Nüüd alles päris elu algab! Rohkem ärganuna, kirkamana ja tasakaalukamana- saab hakata PÄRISELT ELAMA.

  • Iseendana!
  • Ehedalt!
  • Luues armastus ja valgust- enda sees ja endast välja!

Lisa kommentaar

Email again: