Ja siis, kui saame täiskasvanuks, läheme suhtesse. Jätkame oma teesklust, kuid lõpuks väsime. Tulevad tülid, solvumised ja süüdistamised. Me ei julge olla vabad, me ei julge näidata ennast ehedatena. Kui seda kõike mõistame, saame hakata olukorda muutma. Saame  hakata oma suhet muutma läbi teadlikkuse vabamaks nii, et mõlemad pooled võivad tunda ennast turvaliselt ja armastatuna igal hetkel olles ausad ja ehedad. Tuleb hakata teadlikult looma või ümber kujundama armastavat suhet, millega kaasneks ka vabadus.

Kui räägitakse vabadusest suhtes, siis võib mõni arvata, et see tähendab vabadust olla intiimselt lähedane kellegi teisega. Muidugi ei saa keegi ette kirjutada, mis on kellegi jaoks õige või vale ja igaüks teeb ise oma valikud, kuid mina näen seda siiski nii, et päris armastusel põhinev vaba jumalik kooselu on selline, mis on ainult kahe inimese vahel.
Vabadus suhtes tähendab seda, et inimene saab olla tema ise, kartmata, et teda hukka mõistetakse. Et ta saab elada hingest ja südamega ning täita oma unistusi ilma ennast alla surumata. Et ta saab usaldada oma partnerit, veeta temaga koos palju kvaliteetaega, kuid tal on ka piisavalt vabadust teha omi asju ja tegeleda iseenda hinge soovide täitmisega, mis ei puuduta ilmtingimata partnerit. Et suhtes saab öelda välja oma arvamuse ilma kriitikata, saab näidata siiralt oma tundeid ja saab olla alati aus ja ehe igal hetkel- ka siis, kui on parasjagu raske. Seda kõike nii, et ei teki süüdistusi, solvumisi ega viha pidamist.

Vähe on vist suhteid, kus on puhas idüll suhte algusest saadik ja mitte ühtegi negatiivselt reaktsiooni ega kommentaari kunagi ei tule ühelt või teiselt poolelt. See ei ole üldse kerge ülesanne hakata armastama ja aktsepteerima teist päriselt ja ilma reageerimata. Kõik need solvumised, viha pidamised, ohvri rolli jäämised on tingitud hirmust millegi eest- hirm hüljatuse, maha jätmise, reetmise, valu ees vms. Ja kahjuks ei ole meil enamikel õigeid eeskujusid võtta ka lapsepõlvest, aga siin ei ole jälle kedagi ka süüdistada, sest meie vanemad andsid parima, mis nemad selles ajas suutsid ja ega ka neid ju pole õpetatud armastama ega suhteid õigesti hoidma ning nad ei ole ise seda ka ise kogenud.

Enamik meist ei tea, mida üldse tähendab tingimusteta armastuse suhe, sest lapsepõlve ja ühiskonna toel oleme kasvanud inimesteks, kes ei armasta ega usalda iseennast. Seega, et midagi saaks selles osas muutuda, peaksime ise muutuma ja hakkama kõigepealt ise endast lugu pidama, hindama ja väärtustama- armastama iseennast tingimusteta. See peaks olema suhte alus, et kaks osapoolt, kes on suhtes, mõlemad on armastavad kõigepealt iseenda suhtes ja siis pole ka raske teist aktsepteerida kogu tema olemuses. Aga just see on raskem pool- hakata kõigepealt ennast tingimusteta armastama. See võib nõuda aega ja harjutamist.

Kui puudub iseenda tingimusteta armastamine ja aktsepteerimine, siis vajab inimene, et keegi teine talle seda pakuks ja tekib klammerduv kiindumine ning pidev vajadus armastuse kinnituse järele. Sel juhul on asi vabadusest kaugel ja on ainult nõudmised, mille täitmist oodatakse ja kui ei täideta, siis on solvumine ja süüdistamine stiilis: " ... järelikult Sa ei armasta mind piisavalt, kui sa ei tee seda või toda."

Kui tunned, et Sinu suhtes võiks olla rohkem vabadust ja armastust, siis võiksid alustada iseendast ja hakata käituma ja reageerima suhtes teistmoodi. Ole ise see pool, kes teeb algust isegi siis, kui teine ei taha midagi kuulda iseendaga töö tegemisest ega tunnete analüüsimisest. Kui Sa oled naine, siis Sul on suurepärane võimalus läbi armastuse, mõistmise ja hoolivuse panna ka meest arenema paremaks kaaslaseks. Tee tööd iseendaga, ära süüdista ja hakka ise pakkuma seda vabadust ja aktsepteerimist ehk hakka oma kaasat armastama tingimusteta.

See ei ole oluline, et me kohe ei oska kõike õigesti teha ja peame veel ka ise endaga samal ajal tööd tegema ja oma südant ka enda suhtes üles sulatama. Me saame ja võime suhtes koos kasvada ja iseenda teemasid lahendada samaaegselt. Pole mõtet liialt loota, et kusagil on keegi palju parem, sest kui iseendal veel lahendamata teemad sees, siis üsna kindlalt tulevad ka uues suhtes samad teemad välja- nendest ei pääse. Olen kindel, et ka olemasolevat suhet, kus hetkel veel puudub vabadus ja tingimusteta armastus, on võimalik timmida imeliseks armastuse liiduks. Üks peab lihtsalt olema see algaja ja hakkama midagi muutma- veel parem kui seda teevad mõlemad.

Uhkuse mängud peaks samuti ära lõpetama. Kui näiteks on midagi tehtud, mille peale keegi solvus, et siis ei hakataks trotslikult tujutsema, et tema ju alustas, tema on süüdi, mina ei pea midagi tegema, mina olen uhke jne. Keda see aitab? Mitte kedagi! Ja kindlasti ei aita see suhet paremuse suunas. Tingimusteta armastus ei tunne uhkust. Kui ei tea, kuidas reageerida, siis vastus on alati südames. Jäta solvumine ja uhkus kus seda ja teist ja lähene asjale alati läbi armastuse. Mida vähem on suhtes süüdimistamist ja solvumist, seda ligemal on suhe vabale tingimusteta armastusele.

Kõik see ei tähenda absoluutselt muidugi seda, et pead aktsepteerima, kui teine pool on teinud midagi, mida Sina suhtes ei tolereeri ehk Sa ei pea leppima sellega, kui suhe on mingi moel vägivaldne või näiteks kui teine pool jagab oma energiat intiimsel kujul kuhugi mujale. Vabadus suhtes ei tähenda seda, et tehakse haiget oma kaasale. Ja see ei tähenda seda, et vabaduse sildi all surutakse peale suhet, kus võib ükskõik kellega ja kuidas intiimsusi vahetada, et õigustada egoistlikke madalaid seksuaalse rahuldamise soove. Kui üks pool ei ei austa teist, siis tuleb teha valik, kas see sobib või ei. Vahel on vaja läbida ka see õppetund, et hakata ennast väärtustama ja lüüa selgroog sirgu öeldes EI, kui see Sinu jaoks ei ole õige.

Kui mõlemad suhtes tunnevad, et saavad olla täielikult nemad ise ja ikkagi olla armastatud ja hoitud, mõistetud ja aktsepteeritud, siis saavad partnerid nautida imelist vabadust hinges ja südames, mis tekitab veel suuremat armastust ja südamete omavahelist põimumist.  Ja kui vahel ka tekib mingeid olukordi, kus üks pool on kas väsinud, haige, pinges või muul moel rohkem tundlikum ja reageerib mingis olukorras üle, siis ei tasu ei ennast ega teist poolt hakata süüdistama, sest me oleme ju inimesed ja ikka vahel eksime. Oluline on teadvustada, miks nii juhtus ja olla mõistvad nii enda kui kaaslase suhtes.

Kuigi meie suhted ei pruugi olla täiuslikud ja me ise oleme siit-sealt veel katki, siis tegelikult oma mittetäiuses võime ikkagi moodustada imelise suhte, kui hakkame iseennast ja seejärel ka teist aktsepteerima just sellisena nagu me oleme ning pakkuma endale ja oma partnerile tingimusteta siirast armastust koos piisava vabadusega.