Puudutuse võlujõud
Beebi- ja ka väikelapse eas ei ole lähedus ja kallistused kunagi liiast, et laps tunneks ennast turvaliselt ja armastatuna. Väike beebi saab turvatunnet ja lähedust ainult oma meelte ja tunnetuse kaudu, mistõttu on elutee alguses eriti olulisel kohal füüsiline kontakt ja puudutused. Kui sellest jääb vajaka, siis saab alguse sisemise tühjuse ja ebapiisavuse tunne ning kui edasised elusündmused seda kinnitavad, tekib arvamus ja lõpuks ka uskumus, et ma ei ole armastust väärt. Tulevad enesekindluse probleemid ja enda vähene või puuduv väärtustamine.
Oma varajases täiskasvanueas lugesin Dr Benjamin Spocki raamatut lastekasvatamisest ja see kujundas väga suures osas minu arvamust selles, kuidas ma oma last kasvatama peaksin. Praegu tilgub minu süda verd, kui ma mõtlen raamatu autori soovitusele lasta lapsel öösel nutta ja mitte alla anda ehk mitte sülle võtta. Pean tunnistama, et ma mitte alati seda siiski ei jälginud ja jumal tänatud! Kuid siiski eirasin päris palju oma sisetunnet ja tegin enamasti nii, nagu peaks olema õige (teiste meelest). Paneb veidi ohkama...
Oleme enamikus natuke hingelt katkised, kuna pole saanud tunda vajalikku lähedust ja hellust, millega peaksime olema ümbritsetud juba sünnimomendist peale. Reaalsus on paraku see, et nõukaaja reeglid jätsid oma jälje ja tegelikult veel praegugi ei osata tihti hinnata füüsilise kontakti olulisust ja vajadust nii imikute kui ka suuremate laste suhtes. Õnneks on siiski läinud asi paremaks ja teadlikumaid lapsevanemaid on juba päris palju.
Puudutades teist inimest me anname kehakontakti ja naha kaudu edasi infot ja tundeid ilma sõnadeta. Puudutuse hetkel meie rakud suhtlevad omavahel. Lähedase inimese armastusega täidetud puudutus on kui palsam meie hingele ja südamele. See annab meile rakutasandil teada, et oleme armastatud lisades turvatunnet kogu meie olemusse. See kinnitab meile, et me oleme armastust väärt, mis omakorda kasvatab eneseusku ja enesekindlust.
Mida kaootilisem on meie lapsepõlv ja mida vähem lähedust oma vanematega saame, seda ebakindlamad me oleme. Seda rohkem on meie süda kokku tõmbunud. Nüüd tuleb seda lihtsalt teadvustada ja teadlikult hakata oma südant avama. Praegu saame need põlvkonniti tekkinud mustrid ära muuta ja hakata tegema seda, millest ise oleme ilma jäänud.
Kindlasti on igaühel vähemalt üks inimene, kellele saame oma puudutusega anda edasi armastust ja õnnetunnet ning samal ajal ka ise seda vastu saades. Ja kui tõesti ei ole hetkel mitte kedagi, kellega saaks puudutusi jagada, siis saab alati minna nt. massaaži ja ka sellest on väga suur abi mitte ainult meie pehmemaks muutuvatele lihastele ja pingete vabastamisele vaid saame ka hingelist lohutust tundes, et me ei ole siin üksi.
Kuna väga paljud meist ei ole saanud kogeda lapseeas piisavat lähedust, sest meie vanemad ei teadnud samuti, kuidas kasvata lapsi piisava armastuse ja hellusega ning ega polnud ehk ka aega, sest muud teemad olid lihtsalt üle pea, siis oleme selle tõttu ilmselt ikka veel armastuse ja puudutuste näljas. Kui seda teame, siis saame ka seda muuta.
Kui tunned, et tahaks lähedust ja igatsed puutuse järgi, siis miks mitte olla lihtsalt aus ja öelda oma kaasale (või mõnele muule lähedasele inimesele), et ma vajan praegu ühte kallistust. Kui kallistust vastu võtame, siis meie süda mõnuleb ja keha kümbleb heaolu ja õnnehormoonide lainetes. Ja kui teine pool on piisavalt vastuvõtlik, siis kogeb seda ka tema. See on ju kahepoolne ja igal juhul win-win.
Puudutused on nii olulised ja seda nii laste jaoks kui täiskasvanutele. Muidugi võib kallistuste ja lähedusega ka üle piiri minna ja teist sellega lämmatama hakata (siis muidugi ei ole enam tegemist puhta armastuse vaid nõudliku kiindumisega), aga üldiselt siiski oleme pigem läheduse ja armastuse näljas kui ülekülluses.
Üks väike puudutus võib omada väga suurt väge- anda teisele inimesele midagi, mis loob tema keha- ja hingetasandile suurt rahulolu ja armastuse vibratsiooni. See on nii hea ja nii võimas ja samas nii lihtne.
Oleme enamikus natuke hingelt katkised, kuna pole saanud tunda vajalikku lähedust ja hellust, millega peaksime olema ümbritsetud juba sünnimomendist peale. Reaalsus on paraku see, et nõukaaja reeglid jätsid oma jälje ja tegelikult veel praegugi ei osata tihti hinnata füüsilise kontakti olulisust ja vajadust nii imikute kui ka suuremate laste suhtes. Õnneks on siiski läinud asi paremaks ja teadlikumaid lapsevanemaid on juba päris palju.
Puudutades teist inimest me anname kehakontakti ja naha kaudu edasi infot ja tundeid ilma sõnadeta. Puudutuse hetkel meie rakud suhtlevad omavahel. Lähedase inimese armastusega täidetud puudutus on kui palsam meie hingele ja südamele. See annab meile rakutasandil teada, et oleme armastatud lisades turvatunnet kogu meie olemusse. See kinnitab meile, et me oleme armastust väärt, mis omakorda kasvatab eneseusku ja enesekindlust.
Mida kaootilisem on meie lapsepõlv ja mida vähem lähedust oma vanematega saame, seda ebakindlamad me oleme. Seda rohkem on meie süda kokku tõmbunud. Nüüd tuleb seda lihtsalt teadvustada ja teadlikult hakata oma südant avama. Praegu saame need põlvkonniti tekkinud mustrid ära muuta ja hakata tegema seda, millest ise oleme ilma jäänud.
Kindlasti on igaühel vähemalt üks inimene, kellele saame oma puudutusega anda edasi armastust ja õnnetunnet ning samal ajal ka ise seda vastu saades. Ja kui tõesti ei ole hetkel mitte kedagi, kellega saaks puudutusi jagada, siis saab alati minna nt. massaaži ja ka sellest on väga suur abi mitte ainult meie pehmemaks muutuvatele lihastele ja pingete vabastamisele vaid saame ka hingelist lohutust tundes, et me ei ole siin üksi.
Kuna väga paljud meist ei ole saanud kogeda lapseeas piisavat lähedust, sest meie vanemad ei teadnud samuti, kuidas kasvata lapsi piisava armastuse ja hellusega ning ega polnud ehk ka aega, sest muud teemad olid lihtsalt üle pea, siis oleme selle tõttu ilmselt ikka veel armastuse ja puudutuste näljas. Kui seda teame, siis saame ka seda muuta.
Kui tunned, et tahaks lähedust ja igatsed puutuse järgi, siis miks mitte olla lihtsalt aus ja öelda oma kaasale (või mõnele muule lähedasele inimesele), et ma vajan praegu ühte kallistust. Kui kallistust vastu võtame, siis meie süda mõnuleb ja keha kümbleb heaolu ja õnnehormoonide lainetes. Ja kui teine pool on piisavalt vastuvõtlik, siis kogeb seda ka tema. See on ju kahepoolne ja igal juhul win-win.
Puudutused on nii olulised ja seda nii laste jaoks kui täiskasvanutele. Muidugi võib kallistuste ja lähedusega ka üle piiri minna ja teist sellega lämmatama hakata (siis muidugi ei ole enam tegemist puhta armastuse vaid nõudliku kiindumisega), aga üldiselt siiski oleme pigem läheduse ja armastuse näljas kui ülekülluses.
Üks väike puudutus võib omada väga suurt väge- anda teisele inimesele midagi, mis loob tema keha- ja hingetasandile suurt rahulolu ja armastuse vibratsiooni. See on nii hea ja nii võimas ja samas nii lihtne.
