Millal kaardimaja kokku kukub?
Illusioonikaartidest maja ei asu kusagil mujal, kui meie enda sees. Ja see, millal ta kokku kukub, sõltub igast inimesest individuaalselt. Kui tugevalt on ta kinni võltsprogrammides ja kas on valmis nägema tõde. Kui palju on temas tahet ise muutuda ja julgust enda sisse vaadata ning mitte süüdistada välist.
Seda kaardimaja on üha raskem üleval hoida, sest puhta tõe tuuled tahad nii siit kui sealt sisse tulla, aga inimene ise võib üritada seda kõike takistada, et vana hea turvaline olukord säiliks. Igal ühel on oma aeg ja ära muretse, kui sinu lähedased ei ole veel kõike läbi näinud. Lihtsalt ole olemas, kui vaja ja ole ise eeskujuks. Kedagi ei saa sundida ja teised inimesed võivad proovida mõjutada kuidas iganes ja tehes "puust ja punaseks", aga kui inimene ei taha näha, siis ta ka ei näe. Tuleb oodata, et ta ise "ärkaks".
Äratajaks võivad olla mitmed asjaolud. Inimese enda hing ja suur vaim võivad tekitada survet inimeses ja ta hakkab otsima võimalusi unest välja tulemiseks ja kaardimaja kukub siis sujuvalt kokku ilma, et see oleks liiga järsk. Aga kui inimene tänu sügavatele sissejuurdnunud programmidele punnib kõigest hingest vastu ja tahab jäkuvalt uskuda süsteemi manipulatsioone, samas kõrgem mina tahab ikkagi hinge äratada, siis võidakse mingeid dramaatilisemaid sündmuseid ellu tuua, et kuidagi tähelepanu saavutada ja jõulisemalt suunata inimest ärkamise teele.
Mis hoiab kinni seda tegelikult ülikerget kaardimaja nii tugevalt? Kõik meie sees olevad kunstlikud hirmuprogrammid, süütunne, häbi, valu, viha jne. Kõik need negatiivsed tugevad emotsioonid, millega oleme harjunud, et peame neid täiesti normaalseks ja elu osaks. Mida tugevamalt oleme oma emotsioonide ja programmide orjad, seda raskem on lahti lasta. Siiski vahel võib hing olla nii suures hirmus või valus, et see paneb aluse muutuseks. Kui olukord enda sees on juba piisavalt hull, et enam justkui hullemaks ei saagi , siis see annab ka julguse hirmule ja valule enda sees otsa vaadata, sest kaotada ei ole midagi. Ja siis tuleb sellest kõigest läbi minna. Nii hakkab kogu kaardimaja kaduma langetades hirmukaardid ükshaaval maha ja silmad avanevad päris tõe suunas.
Kogu selles ärkamise protsessis on oluline koht meie kehal. Keha on võimas tööriist ja vajalik, et ärkamine üldse saaks juhtuda. Läbi keha saame ka puhastuda ja vabaneda mitte ainult et terve selle elu jooksul kogunenenud füüsilisesest ja energeetilisest jamast, vaid saame ka vabastada hingemälust läbi erinevate kehastuste salvestunud traumamustreid. See keha on meil siin põhjusega. Keha kaudu on suurepärane võimalus hinge traumasid ja ka suguvõsa mustreid tervendada ja korrastada ning muuta alateadvuses olevaid uskumisi meile sobivamaks.
Kui me ei ole enam juhitud emotsioonidest ja alateadvusesse sissejuurdunud valeprogrammidest, on oluliselt kergem läbi näha kõike, mis toimub meie ümber ja ära tunda kõrgemat tõde. Siis domineerib südamekeskus ja kõrgem teadvus ning on lihtne vahet teha manipulatsioonil ja puhtal tõel.
Kokku kukkunud kaardimaja asemele saame luua just sellist reaalusest nagu me soovime. Loome armastuse vundamendile harmoonilise elu kõigepealt enda sees visioonina, lisame tugeva tunde juurde ja nii hakkab see looma ka reaalsust meie ümber.
Äratajaks võivad olla mitmed asjaolud. Inimese enda hing ja suur vaim võivad tekitada survet inimeses ja ta hakkab otsima võimalusi unest välja tulemiseks ja kaardimaja kukub siis sujuvalt kokku ilma, et see oleks liiga järsk. Aga kui inimene tänu sügavatele sissejuurdnunud programmidele punnib kõigest hingest vastu ja tahab jäkuvalt uskuda süsteemi manipulatsioone, samas kõrgem mina tahab ikkagi hinge äratada, siis võidakse mingeid dramaatilisemaid sündmuseid ellu tuua, et kuidagi tähelepanu saavutada ja jõulisemalt suunata inimest ärkamise teele.
Mis hoiab kinni seda tegelikult ülikerget kaardimaja nii tugevalt? Kõik meie sees olevad kunstlikud hirmuprogrammid, süütunne, häbi, valu, viha jne. Kõik need negatiivsed tugevad emotsioonid, millega oleme harjunud, et peame neid täiesti normaalseks ja elu osaks. Mida tugevamalt oleme oma emotsioonide ja programmide orjad, seda raskem on lahti lasta. Siiski vahel võib hing olla nii suures hirmus või valus, et see paneb aluse muutuseks. Kui olukord enda sees on juba piisavalt hull, et enam justkui hullemaks ei saagi , siis see annab ka julguse hirmule ja valule enda sees otsa vaadata, sest kaotada ei ole midagi. Ja siis tuleb sellest kõigest läbi minna. Nii hakkab kogu kaardimaja kaduma langetades hirmukaardid ükshaaval maha ja silmad avanevad päris tõe suunas.
Kogu selles ärkamise protsessis on oluline koht meie kehal. Keha on võimas tööriist ja vajalik, et ärkamine üldse saaks juhtuda. Läbi keha saame ka puhastuda ja vabaneda mitte ainult et terve selle elu jooksul kogunenenud füüsilisesest ja energeetilisest jamast, vaid saame ka vabastada hingemälust läbi erinevate kehastuste salvestunud traumamustreid. See keha on meil siin põhjusega. Keha kaudu on suurepärane võimalus hinge traumasid ja ka suguvõsa mustreid tervendada ja korrastada ning muuta alateadvuses olevaid uskumisi meile sobivamaks.
Kui me ei ole enam juhitud emotsioonidest ja alateadvusesse sissejuurdunud valeprogrammidest, on oluliselt kergem läbi näha kõike, mis toimub meie ümber ja ära tunda kõrgemat tõde. Siis domineerib südamekeskus ja kõrgem teadvus ning on lihtne vahet teha manipulatsioonil ja puhtal tõel.
Kokku kukkunud kaardimaja asemele saame luua just sellist reaalusest nagu me soovime. Loome armastuse vundamendile harmoonilise elu kõigepealt enda sees visioonina, lisame tugeva tunde juurde ja nii hakkab see looma ka reaalsust meie ümber.