Kõrgemast armastusest ja kaastundest
Arvasin, et tean, mis on jumalik tingimusteta armastus, aga hiljuti liikusin justkui uuele levelile kogedes palju suuremat, puhtamat ja laiahaardelisemat armastuse tunnet sügaval südame tasandil. See sai võimalikuks tänu muutusele minu teadvuses, mis oli seni olnud teatud piirangutes veel kinni ja ei lasknud täielikult ja avatult armastust tunda.
Juba lapsena olin üsna empaatilise hingega ja seda ka kohtades, mis teiste jaoks ei olnud nii iseendast mõistetav. Näiteks kui nägin hulkuvat koera, siis mind valdas suur kaastunne ja isegi südamevalu, kui mõtlesin, kuidas ta on üksi ja keegi tema eest ei hoolitse. Teine näide, kus ükskord mängisime, lapsed omavahel, umbes nagu lumesõda, aga tegevustik toimus toas ja lumepallide asemel olid pehmed mänguasjad. Ühel hetkel ma keeldusin edasi mängimast, sest äkki hakkas mul jube kahju nendest mänguloomakestest, keda me loopisime ja mul oli tunne, nagu nad oleksid hingega olendid, keda me kohtleme halvasti.
Jah, empaatiavõime oli mul tõesti olemas, kuid samas ei osanud ma tunda puhast armastuse tunnet, sest nagu juhtub enamikega meist, see tunne kaob kiirelt peale sündi ühiskonna normatiivide, valusate elukogemuste ja õigete eeskujude puuduse tõttu. Üldiselt võiks kaastunne ja ülim armastus käia käsikäes. Siiski, empaatia võib esineda ka eraldi, kuid kõrgem jumalik armastus ei saa eksisteerida ilma kaastundeta.
Olen märganud, et nii mõnelgi teisel on viimase aasta või poolaasta jooksul olnud minuga sarnaselt kummalised sisemiselt rasked läbielamised, kui mitte et lausa eksistentsiaalsed kriisid. Ja seda ka neil, kes on juba vaimselt teadlikumad ja iseendaga päris palju tööd ära teinud. Samas ka näen, et väga paljudel siiski ei ole justkui midagi viga ja nende elus, vähemalt väliselt, kulgeb kõik hästi ja sujuvalt. Mõtlesin, et millest see siis küll tuleb, et osadel inimestel on vaja jälle mingid rasked hingelised protsessid läbi elada? Sain ka vastuse. Kõik ei ole must-valge, aga palju oleneb sellest, kui suures ühenduses me oleme oma hingega, kuid tundlikud me oleme ja mis on meie hinge eesmärk. Kui näiteks hing soovib ennast kogeda jumaliku olendina kogu oma potentsiaalis, siis uued intensiivsed energiad lihtsalt pressivad nii võimsalt kõike vana ja mitte kõrgsageduslikku endast välja, et saaks võimalikult puhta tunnetuse kätte. See on puhastumine nii praeguse elu hingetasandil, kui ka suguvõsa teemade või isegi eelmiste elude tasandil. Ja veel keerulisemaks muudab kõike see, et need jõud, kes meie arengut pigem pidurdada tahavad, otsivad kogu aeg meie nõrku kohti, kust saaks meid alla tuua kõrgematest kihtidest. Nii ongi ainus tee mitte murduda, kõike endast läbi lasta ,ära lahendada ja minna kindlalt edasi. Rühkida nendest raskustest läbi sihikindlalt ja nii kergelt kui võimalik.
Kõige suurem võti minu jaoks oli see, kui tegin läbi teadliku teadvuse muutuse endas, kus lülitasin enda seest välja ühe mustri, millega olin andnud võimu enda hinge üle teistele inimestele. Ehk minu heaolu sõltus mingil määral ikka veel sellest, kuidas keegi teine minusse suhtus. Olin alateadlikult andnud võimu enda käest ära. Tegin ühe-kahe sekundiga nihke enda teadvuses, kus asendasin vana häälestuse uue tundega ja tajusin koheselt muutust (nii kiiret transformatsiooni ei olnud ma varasemalt kogenud). Sain kogu jõu endale tagasi koos oma hinge osaga, mis kippus kaduma teiste kätte. See oli nagu suure koorma langetamine. Koos hinge väega sain tagasi enda vabaduse, mis andis võimaluse lõpuks kogeda päriselt puhast ja sõltumatut, piiranguteta armastuse tunnet.
Koos kevadise päikese ja suureneva valguse hulgaga ja tänu teadvuse muutusele enda sees olin jõudnud kohta, kus süda avardus ning hakkasin nägema armastust igal pool enda ümber ja seda täiesti uuel, kõrgemal ja harmoonilisemal viisil. Nägin seda väikeses linnukeses, kes istus akna taga puu otsas, pilvedes või ka pilvitus taevas, mõnes inimeses, aga ka kassi poolt räsitud ja kraabitud tugitoolis (mille kohta enam ei saanud kaugeltki öelda uueväärne) või ükskõik millises esemes või olendis.
See armastuse tunne ei ole eufooriline, vaid ülimalt sügav, rahulik ja kõikemõistev, kuid siiski õnnelikuks tegev, kuid ka see õnnetunne ei ole intensiivne, vaid mõnusalt pehme ja rahustav. Sellises seisundis tunned kaasa, aga ei haletse ja aktsepteerid kõike. See on ühtviisi võimas ja imeline, kuid samas ka sügav ja tagasihoidlikuks tegev.
Tean, et kõrgem jumalik armastus ei pruugi olla minu sees aktiivne kogu aeg ja püsivalt, sest igapäeva elu võib seda kõigutada ja ma ei pruugi olla kogu aeg 24/7 harmoonilises armastuse tundes, kuid ma tean, mida see tunne tähendab ja ma tean, et see tunne on mulle kättesaadav igal ajal.
Jah, empaatiavõime oli mul tõesti olemas, kuid samas ei osanud ma tunda puhast armastuse tunnet, sest nagu juhtub enamikega meist, see tunne kaob kiirelt peale sündi ühiskonna normatiivide, valusate elukogemuste ja õigete eeskujude puuduse tõttu. Üldiselt võiks kaastunne ja ülim armastus käia käsikäes. Siiski, empaatia võib esineda ka eraldi, kuid kõrgem jumalik armastus ei saa eksisteerida ilma kaastundeta.
Olen märganud, et nii mõnelgi teisel on viimase aasta või poolaasta jooksul olnud minuga sarnaselt kummalised sisemiselt rasked läbielamised, kui mitte et lausa eksistentsiaalsed kriisid. Ja seda ka neil, kes on juba vaimselt teadlikumad ja iseendaga päris palju tööd ära teinud. Samas ka näen, et väga paljudel siiski ei ole justkui midagi viga ja nende elus, vähemalt väliselt, kulgeb kõik hästi ja sujuvalt. Mõtlesin, et millest see siis küll tuleb, et osadel inimestel on vaja jälle mingid rasked hingelised protsessid läbi elada? Sain ka vastuse. Kõik ei ole must-valge, aga palju oleneb sellest, kui suures ühenduses me oleme oma hingega, kuid tundlikud me oleme ja mis on meie hinge eesmärk. Kui näiteks hing soovib ennast kogeda jumaliku olendina kogu oma potentsiaalis, siis uued intensiivsed energiad lihtsalt pressivad nii võimsalt kõike vana ja mitte kõrgsageduslikku endast välja, et saaks võimalikult puhta tunnetuse kätte. See on puhastumine nii praeguse elu hingetasandil, kui ka suguvõsa teemade või isegi eelmiste elude tasandil. Ja veel keerulisemaks muudab kõike see, et need jõud, kes meie arengut pigem pidurdada tahavad, otsivad kogu aeg meie nõrku kohti, kust saaks meid alla tuua kõrgematest kihtidest. Nii ongi ainus tee mitte murduda, kõike endast läbi lasta ,ära lahendada ja minna kindlalt edasi. Rühkida nendest raskustest läbi sihikindlalt ja nii kergelt kui võimalik.
Kõige suurem võti minu jaoks oli see, kui tegin läbi teadliku teadvuse muutuse endas, kus lülitasin enda seest välja ühe mustri, millega olin andnud võimu enda hinge üle teistele inimestele. Ehk minu heaolu sõltus mingil määral ikka veel sellest, kuidas keegi teine minusse suhtus. Olin alateadlikult andnud võimu enda käest ära. Tegin ühe-kahe sekundiga nihke enda teadvuses, kus asendasin vana häälestuse uue tundega ja tajusin koheselt muutust (nii kiiret transformatsiooni ei olnud ma varasemalt kogenud). Sain kogu jõu endale tagasi koos oma hinge osaga, mis kippus kaduma teiste kätte. See oli nagu suure koorma langetamine. Koos hinge väega sain tagasi enda vabaduse, mis andis võimaluse lõpuks kogeda päriselt puhast ja sõltumatut, piiranguteta armastuse tunnet.
Koos kevadise päikese ja suureneva valguse hulgaga ja tänu teadvuse muutusele enda sees olin jõudnud kohta, kus süda avardus ning hakkasin nägema armastust igal pool enda ümber ja seda täiesti uuel, kõrgemal ja harmoonilisemal viisil. Nägin seda väikeses linnukeses, kes istus akna taga puu otsas, pilvedes või ka pilvitus taevas, mõnes inimeses, aga ka kassi poolt räsitud ja kraabitud tugitoolis (mille kohta enam ei saanud kaugeltki öelda uueväärne) või ükskõik millises esemes või olendis.
See armastuse tunne ei ole eufooriline, vaid ülimalt sügav, rahulik ja kõikemõistev, kuid siiski õnnelikuks tegev, kuid ka see õnnetunne ei ole intensiivne, vaid mõnusalt pehme ja rahustav. Sellises seisundis tunned kaasa, aga ei haletse ja aktsepteerid kõike. See on ühtviisi võimas ja imeline, kuid samas ka sügav ja tagasihoidlikuks tegev.
Tean, et kõrgem jumalik armastus ei pruugi olla minu sees aktiivne kogu aeg ja püsivalt, sest igapäeva elu võib seda kõigutada ja ma ei pruugi olla kogu aeg 24/7 harmoonilises armastuse tundes, kuid ma tean, mida see tunne tähendab ja ma tean, et see tunne on mulle kättesaadav igal ajal.
