Kui süda on katki, võtab juhtimise üle mõistus
Olen olnud ilmselt terve oma elu muretseja ja ülemõtleja. Pidev kerge ärevus ja rahutus on olnud minu jaoks täiesti tavaline ja igapäevane rütm. Olen siiani väga tihti justkui peas kinni kõike analüüsides ja muretsedes ja ma isegi ei märka seda enamasti. Küsisin endalt, et miks see küll nii on? Miks ma ei ole oma südames?
Ja vastus vaatas mulle halastamatult otsa- mu süda on katki! Mu süda on kildudeks laiali ja murtud... Minu südames on väga pikalt suur hingevalu ja kuna valu on nii tugev, siis on ilmselge, et ma ei ole tahtnud südame tasandil liiga pikalt olla- kui üldse! Kui südamest vaatab vastu haiget saanud väike laps, kelle hing valutab ja nutab, siis lihtsam on seda valu mitte tunda ja põgeneda kuhugi mujale. Sel hetkel, kui juhtus midagi, mis mõjus mu hingele nii laastavalt, läks mu süda kinni, et mitte piinavat valu tunda.
Kui süda on katki, võtab juhtimise üle mõistus. Meie tark keha hakkab otsima teisi toimetuleku mehhanisme, et kuidagi ellu jääda. Meie sees tehakse otsus, et olgu, südamega on kehvasti ja uks on ka suletud, seega anname juhtimise üle ajule. Ja nii hakkamegi kõike oma peas lahendama, sest südamesse ei taha lihtsalt minna. Ja see saab harjumuseks. Keha kaitsereaktsioon mingile hetkele või perioodile lapsepõlves saab meie käitumismustriks igapäevaselt.
Ma aimasin ja teadsin muidugi juba varemgi, et mul on omad hingehaavad, aga alles hiljuti taipasin, et minu haiget saanud süda on ka suuresti see põhjus, miks ma tihti pean enda peas pikki arutelusid, mõtlen üle, muretsen üle ja sageli on raske teha ka otsuseid, kuna ei suuda õigesti valida. Õige otsus peakski tekkima siis, kui südames on tugev tunne ehk sisemine hääl ütleb, mis on õige. Kui aga juhtimine on täielikult ja ainult mõistuse tasandil, siis tekib tohutu ülekoormus. Ja isegi kui hing tahabki midagi läbi südame öelda, siis seda häält on vaevu kuulda, kuna haiget saanud hingeosad püüavad ka ennast kuuldavaks teha ja nii see sisetunne mattubki kurbuse, viha, leina ja hirmu alla. Hing on justkui vangis, hüüab ja karjub appi, aga keegi kuule.
Ainus võimalus, kuidas ajule puhkust anda ja hakata enda südant avama, on tunnistada ja vastu võtta oma süda ja hing- kogu oma katkisuses ja valus. Näha seda, mis päriselt toimub südame sees. Näha oma hinge, kes on pidanud olema oma valuga üksi, kellele on haiget tehtud ja kes on suures armastuse ja tähelepanu puuduses. Tuleb hakata ise seda hingehaava tervendama. Tuleb võtta vastutus, et praegune täiskasvanud mina saab anda kinnijäänud (lapse) hingele seda toetust, hoitust ja armastust, mida ta soovib. Hakata kuulama, mida hing südames räägib ja päriselt ära kuulama- lõpuni välja. Tuleb hakata kild killu haaval hinge kokku lappima ja enda südames armastust kasvatama. Keegi teine ei tee meid korda, vaid kogu kogu tervendus peab tulema iseenda seest.
Südame tervendamisele aitab kaasa see, kui leida enda ümber inimesed, kellega koos saab olla just selline, nagu su hing tegelikult on. On hea, kui saab läbida seda protsessi inimeste toel, kes mõistavad ja kelle ees ei pea näitlema, et kõik on alati hästi. Lubada endal olla haavatav ja näidata päriselt seda, mis hinge tasandil toimub, on väga tervendava mõjuga.
Kõige olulisem on anda ise endale turvatunnet, tähelepanu, hoolt ja armastust, et südamest saaks valu vabastada. Vahel võib olla abi ka südamest nutmisel, sest ka see on väga tervendava toimega. Läbi pisarate saadame kehast välja üleliigset kurbust ja hingevalu. Mida rohkem valu vabaneb, seda kergemaks muutub süda ja seda lihtsam on olla pidevas kontaktis oma hingega.
Nii saame taastada loomuliku olemise, kus südamehääl on kogu aeg selgelt kuulda ja mõistus lihtsalt toetab seda, mitte ei domineeri üle.
Kui süda on katki, võtab juhtimise üle mõistus. Meie tark keha hakkab otsima teisi toimetuleku mehhanisme, et kuidagi ellu jääda. Meie sees tehakse otsus, et olgu, südamega on kehvasti ja uks on ka suletud, seega anname juhtimise üle ajule. Ja nii hakkamegi kõike oma peas lahendama, sest südamesse ei taha lihtsalt minna. Ja see saab harjumuseks. Keha kaitsereaktsioon mingile hetkele või perioodile lapsepõlves saab meie käitumismustriks igapäevaselt.
Ma aimasin ja teadsin muidugi juba varemgi, et mul on omad hingehaavad, aga alles hiljuti taipasin, et minu haiget saanud süda on ka suuresti see põhjus, miks ma tihti pean enda peas pikki arutelusid, mõtlen üle, muretsen üle ja sageli on raske teha ka otsuseid, kuna ei suuda õigesti valida. Õige otsus peakski tekkima siis, kui südames on tugev tunne ehk sisemine hääl ütleb, mis on õige. Kui aga juhtimine on täielikult ja ainult mõistuse tasandil, siis tekib tohutu ülekoormus. Ja isegi kui hing tahabki midagi läbi südame öelda, siis seda häält on vaevu kuulda, kuna haiget saanud hingeosad püüavad ka ennast kuuldavaks teha ja nii see sisetunne mattubki kurbuse, viha, leina ja hirmu alla. Hing on justkui vangis, hüüab ja karjub appi, aga keegi kuule.
Ainus võimalus, kuidas ajule puhkust anda ja hakata enda südant avama, on tunnistada ja vastu võtta oma süda ja hing- kogu oma katkisuses ja valus. Näha seda, mis päriselt toimub südame sees. Näha oma hinge, kes on pidanud olema oma valuga üksi, kellele on haiget tehtud ja kes on suures armastuse ja tähelepanu puuduses. Tuleb hakata ise seda hingehaava tervendama. Tuleb võtta vastutus, et praegune täiskasvanud mina saab anda kinnijäänud (lapse) hingele seda toetust, hoitust ja armastust, mida ta soovib. Hakata kuulama, mida hing südames räägib ja päriselt ära kuulama- lõpuni välja. Tuleb hakata kild killu haaval hinge kokku lappima ja enda südames armastust kasvatama. Keegi teine ei tee meid korda, vaid kogu kogu tervendus peab tulema iseenda seest.
Südame tervendamisele aitab kaasa see, kui leida enda ümber inimesed, kellega koos saab olla just selline, nagu su hing tegelikult on. On hea, kui saab läbida seda protsessi inimeste toel, kes mõistavad ja kelle ees ei pea näitlema, et kõik on alati hästi. Lubada endal olla haavatav ja näidata päriselt seda, mis hinge tasandil toimub, on väga tervendava mõjuga.
Kõige olulisem on anda ise endale turvatunnet, tähelepanu, hoolt ja armastust, et südamest saaks valu vabastada. Vahel võib olla abi ka südamest nutmisel, sest ka see on väga tervendava toimega. Läbi pisarate saadame kehast välja üleliigset kurbust ja hingevalu. Mida rohkem valu vabaneb, seda kergemaks muutub süda ja seda lihtsam on olla pidevas kontaktis oma hingega.
Nii saame taastada loomuliku olemise, kus südamehääl on kogu aeg selgelt kuulda ja mõistus lihtsalt toetab seda, mitte ei domineeri üle.