Lase kõigest lahti ja lõdvestu oleviku hetke!
Echart Tolle kirjutas oma raamatus ühest naisest, kes kaotas kalli sõrmuse ja oli sellest väga löödud ning siis Tolle küsis naiselt, et kui tal seda sõrmust ei ole, et kas ilma selleta on tema väärtus siis kuidagi on väiksem?
Nii kipub olema jah, et omades mingit asja tunneme sageli, et oleme nii enda ja tihti ka teiste silmis justkui väärtuslikumad.
Nii kipub olema jah, et omades mingit asja tunneme sageli, et oleme nii enda ja tihti ka teiste silmis justkui väärtuslikumad.
Me klammerdume asjadesse ja tegelikult ka inimestesse ning kui mingil põhjusel peame loobuma millestki või kellestki, siis tunneme, et meie enda väärtus seetõttu kahaneb.
Kogu ühiskond kannab seda mustrit, et mida rohkem on sul asju, seda rikkam sa oled ja järelikult edukam ning seega ka omad rohkem väärtust.
Me kanname neid asju hinges ja enda minapildiga kogu aeg kaasas. Ja lisaks asjadele ning inimestele, kellelt ootame kinnitust enda väärtusele, on meiega kaasas ka kogu muu raske pagas, kuhu kuuluvad minevikust pärit mõttemustrid, uskumused ja ka tuleviku illusioonid. Me oleme ülekoormatud nii välistest kui ka sisemistest teguritest.
Mõtlesin hiljuti, et miks on vahel tunne, et ei saa oma arengus nii kergelt ja kiirelt edasi liikuda, nagu tahaks. Siis sain aru, et me kanname kogu aeg nii rasket koormat endaga kaasas ja pole siis ju ime, kui vahel toppama jääme. Meil oleks nagu suur koorem aheldatud rasket vanarauda enda külge seotud, mis meid tagasi hoiab, aga ise arvame, et kogu see mõttetu kandam annab meile väärtust juurde. Ja nii me siis üritamegi seda paksu ja rasket (ego)müüri enda järel vedada ja teosammul edasi minna.
Tuleb õppida kõigest lahti laskma ja lõdvestuma oleku hetke. See aga ei olegi nii lihtne, sest kuigi koormav, on see kandam meile vana ja harjumuslik ning tundub ka armas ja omane. Seepärast hoiamegi sellest nii kramplikult kinni ja ei suuda lahti lasta ühestki asjast, inimesest ega ka uskumusest või kinnismõttest. Vahel oleme suurest kinnihoidmisest nii väsinud ja pinges, aga ikkagi hoiame kümne küünega kinni.
Kui aga julgus kokku võtta, lahti lasta ja minna lihtsalt vabalangemisse... Lihtsalt lõdvestada oma keha ja mõttemeel ning lihtsalt olla kohal, siinses hetkes. Tunnetada oma keha ja lihtsalt olla! Mida rohkem seda harjutada, seda kergem hakkab. Lihtsalt kohalolemise hetke nautida ja teada, et meie väärtus on täpselt sama kogu aeg. Me oleme väärtuslikud olenemata ajast, asjadest ja inimestest.
Oma keha ja mõistus tuleb teadlikult rahustada ja lõdvestada. Kogu keha, iga lihas, iga organ ja iga rakk las lihtsalt lõdvestuvad, sest pinges keha ei lase midagi vabaks. Oma keha ümber õpetamine ei pruugi toimuda üleöö ja minagi alles tegelen sellega. Keha ja mõistus kipuvad minema vanadesse harjumustesse tagasi ja seetõttu on vaja igapäevaselt tähele panna oma keha ja meele seisundit, et siis vajadusel lihtsalt teadlikult ennast lõdvestada. Hästi mõjuvad ka enda jaoks meeldivad ja rahustavad tegevused, näiteks jalutamine, meditatsioon, jooga, mõnus film, hea ja tervislik toit, lähedastega koos viibimine jne.
Rahu ja armastuse seisundis, kus keha ja mõistus on lõdvestunud ja oleme täielikus kohalolus, võib kõike hakata kogema kergelt. Mõistame siis, et iseenda väärtuse teadvustamiseks ei vaja me midagi ega kedagi. Võime kõigest lahti lasta ja nautida elu kerguse ja siira armastuse tundega.
Sinu väärtus oled Sina ise! Koos oma "vigade" ja koos oma voorustega, oled Sa alati väärtuslik!
Me kanname neid asju hinges ja enda minapildiga kogu aeg kaasas. Ja lisaks asjadele ning inimestele, kellelt ootame kinnitust enda väärtusele, on meiega kaasas ka kogu muu raske pagas, kuhu kuuluvad minevikust pärit mõttemustrid, uskumused ja ka tuleviku illusioonid. Me oleme ülekoormatud nii välistest kui ka sisemistest teguritest.
Mõtlesin hiljuti, et miks on vahel tunne, et ei saa oma arengus nii kergelt ja kiirelt edasi liikuda, nagu tahaks. Siis sain aru, et me kanname kogu aeg nii rasket koormat endaga kaasas ja pole siis ju ime, kui vahel toppama jääme. Meil oleks nagu suur koorem aheldatud rasket vanarauda enda külge seotud, mis meid tagasi hoiab, aga ise arvame, et kogu see mõttetu kandam annab meile väärtust juurde. Ja nii me siis üritamegi seda paksu ja rasket (ego)müüri enda järel vedada ja teosammul edasi minna.
Tuleb õppida kõigest lahti laskma ja lõdvestuma oleku hetke. See aga ei olegi nii lihtne, sest kuigi koormav, on see kandam meile vana ja harjumuslik ning tundub ka armas ja omane. Seepärast hoiamegi sellest nii kramplikult kinni ja ei suuda lahti lasta ühestki asjast, inimesest ega ka uskumusest või kinnismõttest. Vahel oleme suurest kinnihoidmisest nii väsinud ja pinges, aga ikkagi hoiame kümne küünega kinni.
Kui aga julgus kokku võtta, lahti lasta ja minna lihtsalt vabalangemisse... Lihtsalt lõdvestada oma keha ja mõttemeel ning lihtsalt olla kohal, siinses hetkes. Tunnetada oma keha ja lihtsalt olla! Mida rohkem seda harjutada, seda kergem hakkab. Lihtsalt kohalolemise hetke nautida ja teada, et meie väärtus on täpselt sama kogu aeg. Me oleme väärtuslikud olenemata ajast, asjadest ja inimestest.
Oma keha ja mõistus tuleb teadlikult rahustada ja lõdvestada. Kogu keha, iga lihas, iga organ ja iga rakk las lihtsalt lõdvestuvad, sest pinges keha ei lase midagi vabaks. Oma keha ümber õpetamine ei pruugi toimuda üleöö ja minagi alles tegelen sellega. Keha ja mõistus kipuvad minema vanadesse harjumustesse tagasi ja seetõttu on vaja igapäevaselt tähele panna oma keha ja meele seisundit, et siis vajadusel lihtsalt teadlikult ennast lõdvestada. Hästi mõjuvad ka enda jaoks meeldivad ja rahustavad tegevused, näiteks jalutamine, meditatsioon, jooga, mõnus film, hea ja tervislik toit, lähedastega koos viibimine jne.
Rahu ja armastuse seisundis, kus keha ja mõistus on lõdvestunud ja oleme täielikus kohalolus, võib kõike hakata kogema kergelt. Mõistame siis, et iseenda väärtuse teadvustamiseks ei vaja me midagi ega kedagi. Võime kõigest lahti lasta ja nautida elu kerguse ja siira armastuse tundega.
Sinu väärtus oled Sina ise! Koos oma "vigade" ja koos oma voorustega, oled Sa alati väärtuslik!