Kui lumi sulab, siis enne kui ilus roheline tärkav loodus meie silmi paitama hakkab, tuleb kõigepealt nähtavale kõik see prügi, mida talve jooksul oleme endast maha jätnud. Seega ei maksa imeks panna, kui hakkame märkama kõigepealt just seda rämpsu nii enda sees kui ka väljaspool meid. Kui udukiht meie ümber hakkab hajuma, siis hakkame nägema enda sees neid varjatud valukohti, viha ja valu tõttu tekkinud haavu. Et see meie jaoks selgelt nähtav oleks, siis hakatakse läbi teiste inimeste sõnade ja tegude viitama, mis suunas täpselt vaja vaadata on. Läbi iseenda reaktsioonide saame näha, mis vajab veel arendamist.

Kui oleme sisemist trauma või valukohta märganud ja hakkame sellega tegelema, võib see haav väga valusalt tunda anda, kipitama ja isegi veritsema hakata, sest haava puhastamine ongi valulik protsess. Kui inimene ise teadvustab ja saab aru, et tal see haav on ning ta hakkab sellega tegelema, siis on suurepärane, kuid see on ikkagi raske, sest ka teised näevad meie tumedaid kohti ja kui see neile ei meeldi (sest käivitab mingi nende enda haava), siis võidakse hakata meie haava sees näpuga surkima nii, et tahaks valust karjuda. Võib tekkida tahtmine kõik pooleli jätta, et mitte seda valu tunda, kuid haav tahab siiski lõpuni puhastamist ja tervenemist saada. Ole kannatlik, ära anna alla.

Kõik need protsessid vajavad üksteise mõistmist ja kaastunnet. Puhastus võib hakata toimuma nii võimsalt, et kogu rämps lükatakse välja eriti jõuliselt ja kui inimene ise ei taha seda näha ja ei taha oma valusa teemaga tegeleda, siis hakkab ta märatsema ja vastu punnima muutudes enda ja ka teiste inimeste jaoks toksiliseks. Igaüks läbib aga seda puhastust ise ja mitte keegi ei saa kedagi sundida, aga me saame mõista ja toetada.

Kõige olulisem on keskenduda iseendale ja sellele, mis enda sees toimub ning tegeleda sellega. Kui ei osata või ei taheta endaga tegeleda, siis hakatakse otsima oma halvale enesetundele põhjust väljastpoolt ja süüdistama teisi. See on nende viis toime tulla selle ebamugavusega, mis enda seest üles kerkib, sest nii on lihtsam. Saame seda mõista, kuid igaüks peab oma deemonitega siiski ise silmitsi seisma ja kui olukord muutub juba enda heaolu riivavaks, siis iseenda tasakaalu säilitamise huvides võib olla vajalik eemalduda. Võib-olla ajutiselt, võib-olla lõplikult.

Me oleme paljuski olnud oma harjumuste ja automaatsete reaktsioonide orjad, kuid kui tõde on nähtaval, siis tuleb silmad lahti teha ja vaadata julgelt otsa ka sellele osale, mis on kole ja mitte pead liiva alla peita. Ka ei maksa luua endale illusiooni, et ega minul ei olegi midagi varjatut, et mul on niikuinii kõik hästi ja mul ei ole vaja millegagi enda sees tegeleda. Siis võib ikkagi olla, et uduloor ei ole veel päriselt maas ja inimene näeb ainult seda, mida tahab näha. Et paremini aru saada, võiks küsida näiteks selliseid küsimusi: Kas mul puuduvad mured ja ma mitte kunagi ei muretse enda ega kellegi teise pärast? Kas mul on alati raha piisavalt kõige jaoks, mida vajan? Kas mu tervis on püsivalt hea kogu aeg? Kas ma saan teha seda, mis mulle päriselt meeldib? Kas mul on head suhted kõikide oma lähedastega? Kas minu elus pole kunagi ärevust, hirmu või hingevalu? Kas ma olen täiesti pingevaba igas olukorras?

Kindlasti on neid, kes tõesti ongi päris heas kohas endaga ja elavad valdavalt õnnelikku elu ja on imelised loojad, aga ma usun, et enamikel meist on ikkagi alati midagi, millega saab veel oma arengus kõrgemale minna, lihtsalt vahel ei taheta näha neid kitsaskohti enda sees ja arvatakse, et see raskus või probleem, mis praegu on, et see on normaalsus ja nii peabki olema. Kui olla terve elu mingis ühes mustris kinni, siis isegi kui see muster on halb, on see harjumuspärane ja paljud lepivadki sellega. Kui puur on muutunud nii omaseks ja mugavaks, siis ei tahetagi sealt enam välja saada, kuna see oleks liialt hirmutav ja pingutust nõudev. Lihtsam on elada illusioonides.

Vahel võib olla tunne, et ma juba kogu aeg tegelen endaga ja siis ikkagi mingid teemad tulevad üles ja mingi osa elust jälle ei suju. Eks see ongi teekond, kuid praegu on võimalus kohe eriti suurelt enda areng ette võtta ja vahel on need kõige olulisemad ja õnne takistavamad mustrid peidus kõige sügavamal. Kui julgeme silmad pärani lahti teha, oma hingehaavu ja destruktiivseid käitumismustreid näha, siis saame seda kõike endast välja puhastada, et puhtal armastusel oleks ruumi, kuhu tulla. Mida rohkem armastust meie sisse tekib, seda kergemaks läheb ja üha suurenev armastuse ruum meie sees taastab meie elujõu.

Mida rohkem me puhastume, seda rohkem meie sisse tekib valgust ja armastust ning seda rohkem elame oma väes. See kõik vajab aega ja kannatlikku meelt. Me kõik läbime seda ja Sa ei ole üksi sel teel!