Nägemus...
Vahel hommikul, kui leban voodis enne ärkamist ja teadvus on veel veidi une ja ärkveloleku piiril, tegelen mingite teemadega enda sees või mõtisklen niisama. Vahel tulevad aga erilised taipamised, nägemused või ahhaa momendid. Hiljuti, kui üritasin ühele isiklikule teemale lahendust küsida, sain vastuseks huvitava pildi.
.JPG)
Nägin, kuidas ükskõik milline loomine, soov, unistus või edasiminek on takistatud, kui meie küljes ripub rauast kett, mis on ankruga maasse kinnitunud. See raske kett hoiab meid täpselt samamoodi ühe koha peal, nagu laeva ankurgi ja ei lase vabalt merele triivima minna. See kett ankruga tähistab meie sees eksisteerivat uskumuste pagasit või mõttevormi, mis ongi füüsiliselt raske, madal energia, mis tekitab ka meie sees rasket tunnet ja hoiab meid paigal. See takistab ükskõik mis valdkonnas edasi liikumist ja hoiab meid nagu vangis ühe koha peal.
Iga lüli selles ketis on justkui uus mõte ja uus ahelreaktsioon, mis tekib peale algsele ja loob elus uusi ebamugavaid olukordi või takistab unistuste täitumisi. Ükskõik, kui ammu see kett on tekkinud, kuniks see pole enda küljest lahti ühendatud, vabastatud või lahustatud, hoiab see meid paigalseisvana ühe koha peal ja on nagu raske pomm, mis ei lase edasi liikuda. Mida tugevamalt tahad lendu tõusta, seda raskemalt tunned, et miski jälle kisub alla. Ükskõik, mis nurga alt ka ei proovi- tulemus ikka sama!
Sellel ahelal või ahelatel (võib ka mitmuses- mõni on jala küljes, mõni käe otsas, mõni hoopis kaelas) on nagu ikka rõnga moodi seest tühjad osad (nagu sõõrikul), mida on hea konksuga kinni haarata, et meid veelgi tugevamalt paigal hoida ja mitte lasta lendu tõusta. Ja neid konkse, justnagu ühesilmsel piraadil on käe asemel konks, on vehkimas meie ümber koge aeg, et takistada meie arengut ja unistuste teostamist ning tõmmata meid tagasi alla, kui juba natukegi kõrgemale liikuda püüame.
Kui nüüd see raske uskumuste ja programmide raudne ahel enda küljest lahti ühendada, lõplikult vabastada uskumus enda sees, siis hajub ankruga kett puhtasse valgusesse peeneks tolmuks, kuniks lahustub täielikult ja alles jääb... tühjus! Tühi ja vaba ruum. Puhas õhk. Konksud vehivad lihtsalt tühja ja ei ole enam mitte millestki kinni haarata. Tekib täielik kergus! Mitte miski ei takista, mitte miski ei tekita raskustunnet ja hing saab vabalt lendu tõusta! Nüüd saab hakata elus kõik vabalt voolama.
Laev võib minna merele ja meie ise oleme laeva roolis, juhtides laeva just sinna kuhu ise tahame. Vabana! Ja nii kaugele, kui ise tahame. Saame päriselt olla Loojad ja oma ellu looma hakata kõike, millest unistame, sest ükski raskus ei takista enam ja ükski "konks" ei saa meid enam tagasi tõmmata!
Iga lüli selles ketis on justkui uus mõte ja uus ahelreaktsioon, mis tekib peale algsele ja loob elus uusi ebamugavaid olukordi või takistab unistuste täitumisi. Ükskõik, kui ammu see kett on tekkinud, kuniks see pole enda küljest lahti ühendatud, vabastatud või lahustatud, hoiab see meid paigalseisvana ühe koha peal ja on nagu raske pomm, mis ei lase edasi liikuda. Mida tugevamalt tahad lendu tõusta, seda raskemalt tunned, et miski jälle kisub alla. Ükskõik, mis nurga alt ka ei proovi- tulemus ikka sama!
Sellel ahelal või ahelatel (võib ka mitmuses- mõni on jala küljes, mõni käe otsas, mõni hoopis kaelas) on nagu ikka rõnga moodi seest tühjad osad (nagu sõõrikul), mida on hea konksuga kinni haarata, et meid veelgi tugevamalt paigal hoida ja mitte lasta lendu tõusta. Ja neid konkse, justnagu ühesilmsel piraadil on käe asemel konks, on vehkimas meie ümber koge aeg, et takistada meie arengut ja unistuste teostamist ning tõmmata meid tagasi alla, kui juba natukegi kõrgemale liikuda püüame.
Kui nüüd see raske uskumuste ja programmide raudne ahel enda küljest lahti ühendada, lõplikult vabastada uskumus enda sees, siis hajub ankruga kett puhtasse valgusesse peeneks tolmuks, kuniks lahustub täielikult ja alles jääb... tühjus! Tühi ja vaba ruum. Puhas õhk. Konksud vehivad lihtsalt tühja ja ei ole enam mitte millestki kinni haarata. Tekib täielik kergus! Mitte miski ei takista, mitte miski ei tekita raskustunnet ja hing saab vabalt lendu tõusta! Nüüd saab hakata elus kõik vabalt voolama.
Laev võib minna merele ja meie ise oleme laeva roolis, juhtides laeva just sinna kuhu ise tahame. Vabana! Ja nii kaugele, kui ise tahame. Saame päriselt olla Loojad ja oma ellu looma hakata kõike, millest unistame, sest ükski raskus ei takista enam ja ükski "konks" ei saa meid enam tagasi tõmmata!
