Võtan ennast vastu sellisena nagu olen
Kas julged olla ilma meigi, ilma uhke soengu ja eheteta, täiesti naturaalsena võõraste pilkude all? Kirjutasin selle küsimuse ja kohe tabas mind mõte, et kuidas see küll on nii, et üldse selline küsimus tekib? Et miks üldse peab omama julgust, et olla ehe ja loomulik?
Kindlasti on palju naisi, kelle jaoks ei olegi see probleem ja nad tunnevad ennast koduselt omas nahas ja ilus ning nende jaoks ei eksisteerigi sellist küsimust. Aga samas on ka väga palju naisi, kes tunnevad, et on kaunid ainult siis, kui nahk on siledaks võõbatud, silmad ripsmetega ehitud ja kulmukaared nagu joonlauaga tumedaks maalitud.
Kindlasti on palju naisi, kelle jaoks ei olegi see probleem ja nad tunnevad ennast koduselt omas nahas ja ilus ning nende jaoks ei eksisteerigi sellist küsimust. Aga samas on ka väga palju naisi, kes tunnevad, et on kaunid ainult siis, kui nahk on siledaks võõbatud, silmad ripsmetega ehitud ja kulmukaared nagu joonlauaga tumedaks maalitud.
Kui olin alles varastes kahekümnendates, siis ma ei läinud kodust välja isegi paari sammu kaugusele toiduputkasse ilma, et oleksin jumestuskreemi peale määrinud ja silmad ära värvinud. Just nii ebakindel olin ma siis ja just nii vähe ma oskasin iseennast väärtustada. Võttis aega ikka mitmeid aastaid (kui mitte aastakümneid), et hakata aru saama, et midagi on väga valesti, kui ma ei suuda iseennast oma loomuliku olekuga hinnata ega julge oma päris nägu kellelegi näidata. Siin taga olid hirmud ja uskumused, et ma ei sobi, sellisena nagu olen, et ma pole piisav ja ma pole armastust väärt sellisena, nagu ma olen.
Võime muidugi süüdistada ühiskonda, kus on eeskujudeks kindlad ilunormid ja võime ka näpuga näidata meeste peale, kelle jaoks on atraktiivsed ainult teatud näojoonte ja kehakumerustega modellimõõtu kaunitarid, kuid põhjuseid võiks otsida pigem siiski enda seest. Kui me ei tunne ennast mugavalt ega enesekindlalt iseendana olles 100% loomulik, siis on tõenäoliselt meie väärtussüsteemid sassi läinud mingite elusündmuste või kogemuste tõttu lapsepõlves või noorukieas. Kuid ka siin ei ole mõtet jääda kinni süüdlase otsimisele, vaid lihtsalt teha selgeks, kust selline muster on alguse saanud ja siis muuta see muster ringi.
Me ei pea etenedama kedagi teist ega hakkama enda loomulikku olemust peitma. Kõik algab iseenda seest ja kui suudame aru saada, kust selline alaväärtustamine tuleb, siis on võimalik see ära muuta ja hakata iseennast hindama ja armastama just sellisena, nagu me päriselt oleme- nii seest kui väljast. Ja nii hakkame automaatselt väärtustama ehedust ja autentsust ka teistes.
Laseme siis oma säral välja paista ja ärme peida ennast pidevalt võltside kihtide alla. Me ei pea kellelegi muljet avaldama, me ei pea kedagi veenma oma eheduses ja ilus. Kui mees ütleb, et Sul on midagi puudu (ja ma ei räägi siin sellest, kui keegi on ennast tõesti käest ära lasknud, sest loomulikkus ei tähenda lohakkust ega räpasust) või ta ei hinda sinu naturaalset ilu, siis on asi mehes, mitte Sinus. See mees on lasknud ennast mõjutada Hollywoodi, pornotööstuse või muudest ühiskonna normidest või räägib temas endas mingi alateadlik vildaks programm, tema enda lapsepõlve- või noorukiea trauma. Muutuma ei pea sel juhul naine, vaid mehe suhtumine.
See ei tähenda, et naistena ei võiks me ennast aeg-ajalt meikida või kanda kunstripsmeid ja ehteid, kuid võtmekoht on siin see, et me tunneme ennast TÄPSELT sama kaunina, väärtuslikuna ja enesekindlana ka siis, kui me seda EI TEE. Et me teame, mida me väärt oleme ja võtame iseennast vastu sellisena nagu oleme- imeliste jumalannadena! Igaüks omamoodi eriline ja igaüks võrratult kaunis.
Peale meie enda sisemiste ebakindluste on meikimise ja kunstlike iluprotseduuride populaarseks muutmumise taga ka võimalikud süsteemi poolt varjatud tagamõtted, et just naisi piirata ja mitte lasta neil olla oma tõelises väes ja loomulikus ehenduses. Kõik see kahjulike ainetega segatud kraam, mida naised endale näole ja ka kehale peale määrivad või süstivad, tungib naise kehasse ja rikub tema loomulikku tasakaalu kehas. Lisaks silmade ümber peale kantud ja kleebitud lisandid segavad selgelt nägemist ja seda nii väliste kui sisemiste silmadega.
Kallis naine- tea, et Sa oled kaunis ja väärtuslik alati ja igal hetkel- ka siis, kui tuled täiesti puhtana oma loomulikus olekus otse duši alt :). Kui tahad ennast mõnikord kaunistada ja meikida, siis tee seda, aga tee seda targalt ja vali kuidas seda teha nii, et Sinu loomulik ehedus ei jääks varjule ja Sinu enesekindlus ja sära paistaksid välja Sinu silmadest.
Võime muidugi süüdistada ühiskonda, kus on eeskujudeks kindlad ilunormid ja võime ka näpuga näidata meeste peale, kelle jaoks on atraktiivsed ainult teatud näojoonte ja kehakumerustega modellimõõtu kaunitarid, kuid põhjuseid võiks otsida pigem siiski enda seest. Kui me ei tunne ennast mugavalt ega enesekindlalt iseendana olles 100% loomulik, siis on tõenäoliselt meie väärtussüsteemid sassi läinud mingite elusündmuste või kogemuste tõttu lapsepõlves või noorukieas. Kuid ka siin ei ole mõtet jääda kinni süüdlase otsimisele, vaid lihtsalt teha selgeks, kust selline muster on alguse saanud ja siis muuta see muster ringi.
Me ei pea etenedama kedagi teist ega hakkama enda loomulikku olemust peitma. Kõik algab iseenda seest ja kui suudame aru saada, kust selline alaväärtustamine tuleb, siis on võimalik see ära muuta ja hakata iseennast hindama ja armastama just sellisena, nagu me päriselt oleme- nii seest kui väljast. Ja nii hakkame automaatselt väärtustama ehedust ja autentsust ka teistes.
Laseme siis oma säral välja paista ja ärme peida ennast pidevalt võltside kihtide alla. Me ei pea kellelegi muljet avaldama, me ei pea kedagi veenma oma eheduses ja ilus. Kui mees ütleb, et Sul on midagi puudu (ja ma ei räägi siin sellest, kui keegi on ennast tõesti käest ära lasknud, sest loomulikkus ei tähenda lohakkust ega räpasust) või ta ei hinda sinu naturaalset ilu, siis on asi mehes, mitte Sinus. See mees on lasknud ennast mõjutada Hollywoodi, pornotööstuse või muudest ühiskonna normidest või räägib temas endas mingi alateadlik vildaks programm, tema enda lapsepõlve- või noorukiea trauma. Muutuma ei pea sel juhul naine, vaid mehe suhtumine.
See ei tähenda, et naistena ei võiks me ennast aeg-ajalt meikida või kanda kunstripsmeid ja ehteid, kuid võtmekoht on siin see, et me tunneme ennast TÄPSELT sama kaunina, väärtuslikuna ja enesekindlana ka siis, kui me seda EI TEE. Et me teame, mida me väärt oleme ja võtame iseennast vastu sellisena nagu oleme- imeliste jumalannadena! Igaüks omamoodi eriline ja igaüks võrratult kaunis.
Peale meie enda sisemiste ebakindluste on meikimise ja kunstlike iluprotseduuride populaarseks muutmumise taga ka võimalikud süsteemi poolt varjatud tagamõtted, et just naisi piirata ja mitte lasta neil olla oma tõelises väes ja loomulikus ehenduses. Kõik see kahjulike ainetega segatud kraam, mida naised endale näole ja ka kehale peale määrivad või süstivad, tungib naise kehasse ja rikub tema loomulikku tasakaalu kehas. Lisaks silmade ümber peale kantud ja kleebitud lisandid segavad selgelt nägemist ja seda nii väliste kui sisemiste silmadega.
Kallis naine- tea, et Sa oled kaunis ja väärtuslik alati ja igal hetkel- ka siis, kui tuled täiesti puhtana oma loomulikus olekus otse duši alt :). Kui tahad ennast mõnikord kaunistada ja meikida, siis tee seda, aga tee seda targalt ja vali kuidas seda teha nii, et Sinu loomulik ehedus ei jääks varjule ja Sinu enesekindlus ja sära paistaksid välja Sinu silmadest.